Kalle Grünthal: Paidesse rajatakse kopsuvähi taimelava

28/06/2020

Tagasi

Kalle Grünthal. Foto: uueduudised.ee

Ühes Lõuna-Liibanoni külas toimub igal aastal eeslite võiduajamine, milles osalejatel läheb ilmselt suurem võhm loomade utsitamiseks, kui ratsutamiseks. Teatavasti on ju eesel kangekaelne ja jonnakas ning kipub tegema just seda, mida ise õigemaks peab. Nii vähemalt räägitakse. Ja eks tulebki ratsanikul eesmärgi poole liikumiseks kasutada veenmisjõudu ja meelitamist ning vahel võtta kasutusele ka ratsapiits, kui eesel ikka päris ära pöörab.

Eelkirjeldatud võiduajamist selles Lähis-Ida riigis võiks võrrelda Paide Linnavalitsuse tegevusega, rajada riigigümnaasium Paide Vallimäele, kus eesli kandev roll oleks linnavalitsusel ning viimane aeg oleks kasutusele võtta ratsapiits tema korrale kutsumiseks.

Et mitte jääda paljasõnaliseks, peaks meenutama lühidalt Riigigümnaasiumi rajamise saagat.

2004 aastal müüakse tervelt kolm aastat tühjalt seisnud Paide linnale kuuluv vana koolimaja hoone oksjonil üle poole miljoni krooni eest ühele kinnisvaraärimehele, mis ümberarvestatuna oleks 35 000 eurot.

2015 aastal sõlmitakse Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokkulepe, et Paidesse, Järvamaa Kutsehariduskeskuse juurde, rajatakse riigigümnaasium. Kahjuks pärast ministri vahetumist hakkavad aga Paides toimuma poliitilised mängud, mille tagamaid teavad asjaosalised vaid ise ning planeeritav riigigümnaasium vahetab asukohta. Riigigümnaasiumi uueks kohaks saab ajalooline Posti tänava koolimaja, mis asub Paide vanalinna muinsuskaitsealal ning kuhu ehitamiseks ja juurdeehituseks on vajalik Muinsuskaitseameti kooskõlastust. Muinsuskaitseamet, eirates nii muinsuskaitseseadust kui ka Paide vanalinna põhimäärust, annabki juurdeehituseks loa.

2017 aastal ostab Paide linn juba kahekordse hinnaga, 70 000 euro eest riigigümnaasiumiks planeeritava hoone tagasi, et see hiljem ministeeriumile „kinkida“. Linnapea Priit Värgi sõnul on läheb eeldatavateks üldkuludeks kogu protsessi teostamisel 150 000 eurot, mis tuleks kõik linna rahakotist.

Et rajatav juurdeehitus asub muinsuskaitsealal, tuleb muidugi läbi viia ka kohustuslikud arheoloogilised kaevamised. Kui laiem avalikkus on kuulnud ja teab, et sellised kaevamised toimuvad vaid pintsli ja labidakesega, siis seekord toimub see suure ekskavaatoriga. Ootamatult kerkib aga „ arheoloogilistel väljakaevamistel“ takistus. Nimelt avastatakse tööde käigus keskaegne lubjaahi. Artikli autor, kes samuti osaleb väljakaevamistel, kuuleb oma kõrvaga, kui arheoloogiliste kaevetööde juht on silmnähtavas mures leiust ettekandmisel. Tema sõnade kohaselt on tekkinud suur jama seoses lubjaahju leiuga. Huvitav siis, miks? Selline leid peaks ju ajaloolasi vaid rõõmustama. Samuti selgub, et maalapp on tulevase rajatava riigigümnaasiumi tarbeks liiga väike ning oluliselt saavad kahjustatud ka naaberkinnistute omanike õigused. See aga ei loe, tööd peavad jätkuma.

Samuti on selgeks saanud, et uue kooli juurde ei tule võimlat. Lapsed peavad võimlemistunnis hakkama käima 800 meetri kaugusel asuvas Kutsehariduskeskuses. Tühja sellest. Abilinnapea Siret Pihelgas ei näe selles probleemi, mis see vahemaa lastel ikka lipata ei ole. Muide võimla mitte rajamise osas andis kunstiajaloolane ning kultuuriloolane, „grand old man“ Kaur Alttoa väga tabava hinnangu: „see on nagu rätsepaülikonna tegemine ilma ühe varrukata“.

Nagu juba öeldud, pole ka see oluline, tööd jätkuvad, sest asjaga on kiire, kuna kopp peaks vallimäe nõlval sisse löödama käesoleva aasta sügisel. Ehituse eeltööde protsess seetõttu aga üha kiireneb. Tänavu 17. juunil saavad mõned planeeritava kooli naaberkinnistute omanikud riigigümnaasiumi eelprojekti, kooskõlastuse/arvamuse andmiseks, mis on vajalik ehitusloa menetluseks. Kaaskirjas palutakse küsimuste korral kirjutada või helistada julgelt. Tähtaega muide vastamiseks ei määrata, sest eelprojekti maht on muljetavaldav ning sellest läbinärimine on aeganõudev. Nii kuu paar, eriti kui ei ole spetsialist. Heatahtlikkus aga kaob, kui eelprojekti kohta esitatakse esimene küsimus. Koos vastusega järgneb aga juba karmim kiri, milles on kehtestatud juba kooskõlastuse andmise tähtaeg, 04. juuli. Ei ole kindel, aga arvan, et loodeti asjaolule, et sellises mahus dokumente ei viitsi keegi lugema hakata ning kooskõlastusring on vaid formaalsus.

Kõik see eelnev on alles nii öelda eelmäng. Tõeline pauk tuleb alles siis, kui hakata süvenenult lugema koolimaja eelprojekti ennast. Kõikide muude puuduste osas on asja krooniks Radoonikeskuse poolt koostatud raport, millega tehakse kindlaks ehitatava koolimaja radoonitaseme suurus ja antakse radooniohtlikkuse hinnang pinnasele. Raporti kokkuvõttest selgub, et tulevane rajatav riigigümnaasium paikneb kõrge radooniriski piirkonnas, mille piires jääb radooni sisaldus pinnaseõhus piiridesse 50-250 bekerelli ühe kuupmeetri kohta.

Aga mis asi see radoon siis tegelikult on?

Radoonitõrjekeskuse andmetel on radoon värvitu, lõhnatu, maitsetu ja inimese meeltele tunnetamatu, õhust üle seitsme korra raskem inertne radioaktiivne mürk-gaas, mis on maailmas esikohal hingamisteede ja kopsuvähi põhjustajana. Eestis põhjustab radoon 100 – 150 kopsuvähki haigestumise juhtu aastas, kusjuures seda on rohkem kui hukkub inimesi liikluses. Eesti Geoloogiateenistuse vanemgeoloog Krista Täht-Kok sõnul tekib radoon pinnasesse täiesti looduslikult uraani radioaktiivsel lagunemisel. Radooni aktiivsel lagunemisel eraldub alfaosake, mis ei suuda tungida läbi naha, kuid on ohtlik sisse hingates, sest suudab purustada õrna kopsukudet ja suurendab kopsuvähiriski.

Keskkonnaameti andmetel jõuab maapinnast pärinev radoon siseruumidesse peamiselt põrandas/vundamendis olevate pragude ning avade kaudu. Näiteks avad torustiku või juhtmete jaoks. Kuna rõhk hoonetes on madalam kui väljas, siis soodustab see radooni liikumist hoonetesse. Radoonitaset mõõdetakse kütteperioodil, kuna siis on uksed ja aknad suletud ning ruumi ventileerimisel tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem maa-alust õhku. Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Maja all pinnas ei külmu ning sealt kaudu leiab väljapääsutee ka osa radooni sisaldavast pinnaseõhust hoone ümbrusest. Tekib nii öelda korstna efekt. Seetõttu on radooni sisaldus hoones suurim talvisel ajal. Kuna radoonikontsentratsioon varieerub ajas, siis aasta keskväärtuse hindamiseks kõlbliku tulemuse saavutamiseks tuleb kasutada pikka mõõteperioodi. Seega siseõhumõõtmised toimuvad sügistalvel kahe kuu jooksul kütteperioodil, kui maapind on külmunud. Usaldusväärsete tulemuste saamiseks ei piisa paarist päevast või nädalast.

Seda kirjeldust võiks jätkata, kuid eesmärgiks ei ole radooni alane koolitus vaid ülisuured probleemid riigigümnaasiumi osas teostatud Radoonikeskuse raportiga. Ilmselgelt ei kavatse ma tegema hakata etteheiteid raporti objektiivsusele, vaid asjaolule, et tegemist on tellimustööga. Ehk siis raport kajastab vaid seda, millest tellija on olnud huvitatud, kusjuures ette on antud ka vastavad suunised.

Esimene etteheide tuleneb sellest, et lähtudes raportist, on radoonisisaldust pinnases mõõdetud ristküliku kujuliselt vaid kuues kohas vahetult ümber vana koolimaja. Märkimisvääne on aga see, et juba paari- kolmekümne meetri ulatuses kõigub radoonisisaldus pinnases kordades. Selline kõikumine peaks olema juba ilmselgeks ohu signaaliks piirkonna ohtlikkuse osas.

Teiseks. Millegipärast ei ole radoonisisaldust pinnases absoluutselt mõõdetud kohas, kuhu on kavandatud koolimaja juurdeehitus. Seega puuduvad igasugusedki andmed, milline on radoonikontsentratsioon tulevase koolimaja all olevas pinnases.

Kolmandaks. Tõenäoliselt ei ole tellija ka informeerinud Radoonitõrjekeskust asjaolust, et mõõtmise vajalikkus on tingitud asjaolust, et rajatavaks objektiks on koolimaja. Selline järeldus tuleneb raportis kajastuvast lisainfost, mille kohaselt vastavalt Eesti standardile peab hoonete elu-, puhke- ja tööruumides olema siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus alla 300 bekerelli kuupmeetris. Aga rajatavas hoones ei asu ju elu-, puhke- ega tööruume, vaid kool. Absurdi lähedane on oletus, et Radoonikeskuse spetsialistid ei ole teadlikud Vabariigi Valitsuse määrusest Tervisekaitsenõuded koolidele, mille kohaselt kooliruumi siseõhu vastav number peab olema väiksem kui 200 bekerelli kuupmeetris.

Neljandaks. Täiesti hämmastav ja lubamatu, kui mitte kuritegelik rahvatervise osas on olnud asjaolu, et tellija ei ole radoonisisaldust lasknud mõõta vana koolimaja siseruumides, millega oleks saanud teada, kas radoonisisaldus vastab eelmärgitud Vabariigi Valitsuse määrusele või mitte. Samas julgen arvata, et tellija ei soovinudki hoones mõõtmist teostada, sest tulenevalt Muinsuskaitseameti ettekirjutusest peab vana koolihoone põrand säilima sellisena nagu oli. Seega puuduks ka võimalus kasutada radooni kaitseks radoonitõkkekilet, mida ilma põrandat lahti võtmata pole hermeetiliselt võimalik paigaldada.

Viiendaks. Radoonisisaldust pinnases on mõõdetud vaid ühel päeval, 06. detsembril, kui maapind ei ole olnud külmunud ning õhutemperatuur oli pluss neli kraadi. Loodan, et maapinna mitte külmumise osas puudub vaidlus, sest ülisooja temperatuuriga talv on kõigil veel värskelt meeles. Aga nagu eelnevalt märkisin, varieerub radoonikontsentratsioon ajas ning kasutada tuleks pikka mõõteperioodi, kui maapind on külmunud. Usaldusväärsete tulemuste saamiseks ei piisa paarist päevast või nädalast.

Kuuendaks. Kuigi Paide Gümnaasiumi projekteerijad on esitanud Paide linnale ehitusloa taotluse, ei ole projektile kohustuslikku ekspertiisi veel tehtud. Ekspertiisi tegemise kohustus tuleneb otseselt Ehitusseadusest. Enne ekspertiisi ei saa aga olla keegi kindel, et ehitis on selle kasutajatele ohutu.

Seda puuduste loetelu võiks veel muidugi jätkata, kuid juba kõige eelneva taustal tahaks küsida, kas Paide linnas ei ole tõesti sellist maalappi kuhu rajada kool, eriti kui on olemas alternatiivsed variandid Kutsehariduskeskuse näol, ning kus õppivad lapsed ei oleks radioaktiivse kiirguse poolt ohustatud? Kas tõesti on poliitilised kokkulepped tähtsamad, kui laste tervis ning milleks selline jonnakus, kui üliolulised tegurid on planeeritava koolimaja asukoha vastu?

Kahjuks saab sellest kõigest teha vaid ühe järelduse. Riigigümnaasiumi saaga on äravahetamiseni sarnane Lõuna-Liibanonis toimuva eeslite võiduajamisega. Ja nii nagu sealsetel võistlustel, kus ratsanikul tuleb ühel hetkel võtta kätte ratsapiits ning sundida eesel õigele teele, tuleb samasugust meetodit kasutada ka Paides. Juhul, kui otsustajad aru pähe ei võta. Meile puudub vajadus kopsuvähi taimelava järele.

Kalle Grünthal

Riigikogu liige, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond


Raadio Rapla

Tre raadio Rapla

Current track
TITLE
ARTIST

Background